Tore on leida kirjutisi ja mõtteid, mis sarnanevad enda omadega. See paneb naeratama ja lootama, et maailm ei olegi nii lootusetu koht.
Riina Luik, Marie Claire
16. mai 2008
Teadlased on seisukohal, et inimesed, kes oskavad rõõmu tunda käesolevast hetkest, on õnnelikumad neist, kes elavad unistustes või möödanikus. Oskus argielus rõõmu märgata, tunda ja luua kipub nüüdisaegse eluõpetuse gurude arvates inimestel aga vägisi kaduma.
Paljud meist elavad unistustes, sest unistada on ju nii tore! Ühel ilusal päeval, kui ostame maakodu… kui aega ja raha on rohkem… kui lapsed on suured… Paljud meist loodavad end tunda palju-palju õnnelikumana kunagi tulevikus ega vaevugi mõtisklema selle üle, mis õigupoolest takistab sedasama tunda siin ja praegu. Me pühime ise justkui möödaminnes oma elust minema väikesed rõõmud, unistades aina millestki suurest ja ilusast.
Uue ajastu filosoofid, nagu Eckhart Tolle, Jon Kabat-Zinn, Byron Katie ja paljud teised, võtavad meiesugustelt unistajatelt aga kõik illusioonid: need, kes ei oska olla õnnelikud siin ja praegu, ei oska seda ka homme ega ülehomme, täitugu kas või kõik nende unistused ühekorraga või langegu kaela lotovõit. Need tänapäeva eluõpetuse gurud on veendunud, et eduühiskonna inimeste üks suuremaid hädasid on suutmatus ja oskamatus olemasolevast rõõmu tunda.
Inimesed seavad õnnetundele järjest suuremaid ja enamasti ebareaalseid nõudmisi, makstes selle petutunde eest ränka hinda nii psühholoogiliselt, materiaalselt kui ka moraalselt. Ning lõppkokkuvõttes ollakse sellest kõigest nii läbi, et peale kaela sadanud kohustustekoorma (õnne-, turva- ja heaolutunne ju maksab, mis parata, ja mitte vähe!) midagi muud järele ei jäägi. Me justkui häbeneme öelda, et rõõmud võivad olla argised, väikesed ja n-ö tavalised, ja tunda naudingut, istudes hommikul, kohvitass käes, ja vaadates oma tärkavat aeda. Enamik meist joob hommikul kohvi, paljudel on ehk isegi aed, kuid vaid üksikud tajuvad seda kui naudinguhetke…
Miks meile õigupoolest tundub, et rõõmu- ja heaolutundeks on vaja midagi enneolematut, suurt ja ebamaist? Sest meid tüüritakse selles suunas raudse järjekindlusega, meile müüakse igal sammul unistusi, mis panevad meid vägisi uskuma, et ilma nendeta me hakkama ei saa ning et meie praegune elu on ilma nendeta vähe väärt, leiavad gurud.
Matkime elamist
Tihti ei olegi see meie loodetud-oodatud õnn (ükskõik mida see kellegi jaoks konkreetselt tähendab) kättesaamatus kauguses, vaid lausa käeulatuses, ning leidub hulganisti neidki tarmukaid, kes üksnes ei unista, vaid oma unistused entusiastlikult ka teoks teevad — kulugu sellest arusaamiseks, milles see õnn siis õigupoolest seisneb, või selle teostumiseks kui tahes palju aastaid, raha ja energiat.
“Tehtud!” tahame ühel ilusal päeval hüüda. Tehtud? Muidugi, kuid iseküsimus on, kas üht või teist megaponnistust saadab tõepoolest ka rõõmu- ja rahulolutunne või on see, mida me enda rahustuseks õnneks nimetame, lihtsalt üks materiaalsete asjade jahtimine, tegevusteraapia viimseni pingul närvide maharahustamiseks või lihtsalt põgenemine iseenda ja maailma eest.
Vaata enda ümber teraselt ringi, keskenda oma meeled olemasolevale ning peaasi — ole ise oma elus tõeline osaline, ütlevad uue põlvkonna eluõpetuse jagajad. Nad lubavad, et ainult siis, kui me tõepoolest elame siin ja praegu, mitte ei matki elamist, on võimalik üles leida palju ja tõelisi rõõmu- ja rahuloluallikaid.
Kuid mida tähendab “matkima”? Kuidas on võimalik elamist matkida, kui me ometi reaalselt sööme, liigume, magame, armastame? Väga lihtsalt — kõiki neid tegevusi on võimalik sooritada, ilma et meie meeled selles osaleksid, ilma et meie hing ja süda selles kaasa lööksid, ütlevad gurud. “Pole võimalik!” hüüame meie. On küll, ja kuidas veel!
Kui sind pole siin, siis sind pole olemas
Cambridge’i ülikooli kraadiga kirjamehe ja vaimse õpetaja Eckhart Tolle raamatut “The Power of Now” (“Hetke vägi” — toim.) peetakse üheks tänapäeva mõjukamaks spirituaalseks teoseks ja autor ütleb seal tabavalt: “Paljud meie probleemid on kinni selles, et me ei keskendu ega pühendu sellele, mida teeme: embame abikaasat, kuid meie mõtted on mujal; kuulame, mida laps räägib, kuid ise vaatame telerit; sööme lõunat, rääkides vahetpidamata telefoniga… Me toimime, oleme füüsiliselt olemas, kuid vaid väheste tegevuste puhul oleme tõesti kohal.”
Kogu oma olemusega — mõtte, sõna ja teoga — reaalsuses, käesolevas hetkes olemine ja elamine on ka Jon Kabat-Zinni ja Byron Katie eluõpetuse raamatute vundamendikivi. Millest õigupoolest siiski jutt käib?
Sellest, et ainult siis, kui oleme asja kallal oma mõtete ja südamega, kogeme tõelisi elamusi, ning neid elamusi saadaksegi eelkõige argipäevast. Nii psühholoogid kui ka gurud on veendunud, et meie tegelik kohalolek vähendab tunduvalt stressi, sest siis keskendume olemasolevale, tegutseme märksa adekvaatsemalt ning lisame oma toiminguisse emotsioonid ja tõelise hoolimise, mida autopiloodil toimides kunagi ei kaasne.
Mida teised arvavad?
Palju pärsib ja vähendab elust rõõmu tundmist seegi, et sotsiaalsetest normidest ja tavadest sõltujaina mõtleme liialt tihti oma tegevusi ja otsuseid läbi arutades sellele, mida teised meist seejärel arvavad, kuidas nad reageerivad ja kuidas meie peale vaatavad.
Olgem ausad — nii mõnegi otsuse puhul oleme kartnud jätta endast tobeda mulje, näida rumal, saamatu või reeta oma rahakoti kesine sisu. Neid hetki on tulnud ühel või teisel moel ette kõigil, see aga tähendab, et oleme endast läbi lasknud hulga täiesti tarbetuid ebameeldivaid tundmusi ning suutnud ära rikkuda tükikese ilusast päevast. Isegi kui me lõpuks teeme ja toimime nõnda, nagu me siiski heaks arvame, on see negatiivne mõttevoog meist juba mühinal läbi kihutanud ja jätnud endast maha jälje.
Teine asi, mis samuti tarbetult tihti inimese mõtteid ja tegevusi suunab ning olemasolevast rõõmu tunda ei lase, on enda pidev allutamine vastumeelsetele tegevustele. Kas need tulenevad suhetest, tööst või olmest, pole vahet — suutmatus langetada enda jaoks õigeid ja vastuvõetavaid otsuseid tähendab kahjuks piinarikast ekslemist rahulolematuse radadel.
Lahendus? Tuleb õppida ütlema ei, teha valikuid, mis tõesti langevad kokku sinu seisukohtade ja väärtushinnangutega, ehk veelgi lihtsamalt: tuleb olla enda vastu aus. Seejuures ei tohiks unustada, et enda vastu ausaks jäämine ei tähenda mingil juhul kohustust kellelegi teisele liiga teha.
Iga tegevus võib olla nauditav
Hoolimata sellest, et kõik eelöeldu kõlab justkui lihtsalt ja loogiliselt, pole nende iseenesestmõistetavate põhimõtete järgimine elus ometi niisama lihtne. Vastupidi — kõige kergem, tuleb välja, võib olla kõige raskem! Tee lihtne katse, nagu soovitab Kabat-Zinn: vali välja üks objekt, olgu see lill vaasis või mobiiltelefon laual. Vaata, kui kaua sa suudad nii mõtte kui ka pilguga sellele keskenduda.
Vaid mõne hetke, sest katkematu mõtete vool ei näi lõppevat, me ärritume, see kõik tundub tüütu ja tobe, teab tõde Kabat-Zinn, üks Ameerika tuntumaid keskendumisteooria gurusid. “Kahjuks liigume selles suunas, et talume järjest vähem eluga paratamatult kaasas käivaid ebamugavusi ja ebameeldivusi ning seetõttu oleme pidevalt rahulolematud. Kuid negatiivsete mõtetega ja tunnetega on see paradoks, et ükskõik kui jõuliselt me neid endast eemale ei peletaks, tulevad nad alati tagasi, kui me ei muuda oma suhtumist.”
Kabat-Zinnile sekundeerib hollandi psühholoog Gijs Jansen, kes kasutab oma raamatus “Mõtle, mida tahad, tee, millest unistad” samuti võtmesõna realiteeditunne. Autori sõnul peame endale aru andma, et elus ei ole ega saagi olla kõik ainult hea, meeldiv ja positiivne: “Reaalsus on see, et elus on paraku kõike, ning me peame neis oludes elama ja hakkama saama.”
Jansen rõhub tervele talupojamõistusele ja tuletab meelde, et elu ei kulge turvalises, soojas ja toiduküllases inkubaatoris. Ta lisab, et just negatiivsete kogemuste, mõtete ja tunnete kogemine annab võimaluse neid hiljem paremini elimineerida: “Kui sa oma vaenlast tunned, oskad temaga kohtumist vältida ja ta ei saa sind rünnata. Kuid selleks peab temaga vähemalt korra kohtuma ning selleks peab olema julgust.”
Teine suur häda on gurude meelest tohutu toimingute rohkus, millega inimesed oma päevi täidavad ja mis ületab paljude jaoks taluvuse ja suutlikkuse piiri. Nad paluvad teha endaga lihtne katse: loe kokku toimingud, mille jaoks on sul päeva jooksul enda arvates just nii palju aega, kui sa tõepoolest soovid. Nii psühholoogid kui ka gurud on mures, et neid toiminguid jääb järjest vähemaks. See tähendab aga just seda, millest loo alguses juttu oli: me ei keskendu millelegi, toimime autopiloodil ja meie meeled on hajevil — seega ei suuda me elu nautida ega rõõmu tunda.
Keskendumine hoiab keha ja vaimu terve
Kuid mis sel kõigel tegelikkusega pistmist on? Kuidas end mitte lasta häirida nii paljust negatiivsest, mis meid reaalses elus lausa igal sammul varitseb? Budistlikule õpetusele toetuv Kabat-Zinn on seisukohal, et tähtsaim relv sellega hakkama saamiseks on meditatsioon ehk keskendunud mõtlemine.
Budistlik õpetaja Samdhong Rinpotše peab mediteerimise motiivi tehnikast märksa olulisemaks ja on selle sõnastanud väga tabavalt: “Kui minult küsitakse, miks ma mediteerin, siis vastan küsimusega: miks teie sööte toitu ja joote vett? Ilmselt te vastate, et peate elus püsimiseks oma keha toitma ning muidu sureksite. Minu vastus on sama: pean mediteerima, sest mu meel ja teadvus on tarvis hoida tervena ning need vajavad toitu. Keskenduva meele arendamise tulemusena on keha väsimatu.”
Kabat-Zinn, nagu paljud tema mõttekaaslased, väidab, et keskendunud mõtlemiseks pole tingimata vaja võtta põrandal lootoseasend ega süüdata viirukid. Keskendumise olemus on palju lihtsam ja see algab enda ümber vaikuse loomisest (st kõrvalda igasugune müra, nii heli kui ka infomüra) ja keskendumisest sellele, mida teed. “Keskenduge sooritatavale kõigi oma meelte ja vaimuga, pole tähtis, mida te parasjagu teete — see võib olla lihtsamast lihtsam argitegevus. Kuid tulemus, mis sellest sünnib, on kindlasti parem kui teie eemal olles ehk siis keskendumata,” ütleb Kabat-Zinn.
Teine käepärane tööriist on keskendumine ühele asjale või tegevusele korraga. Mitme asjaga samal ajal tegelemine, n-ö eemalolek, võib näiteks maanteel kaasa tuua juhusliku otsasõidu teisele autole, inimsuhetes toob pidev kohalolematus tõenäoliselt kaasa läheduse hääbumise või koguni suhte purunemise…
Kolmas tööriist on tekitada endale igasse päeva kas või mõned oaasid ehk hetked, mille puhul tõesti tunned, et sa neid naudid, ja mis suurendavad sinus positiivseid tundeid ja energiat.
On tõsi, et nn reaalsusesse tagasi tulek ja elamise mängimise lõpetamine ei pruugi olla kerge ettevõtmine. Ei, mitte sellepärast, et see nõuaks aega või raha, mida pole kellelgi kunagi ülearu. See otsus nõuab märksa rohkem, kui raha eest antakse — siirast tahet elada siin ja praegu, tundes rõõmu ja seda teistega jagades.
